Suure-Kõpu mõisa peahoone, 19. saj – antud mõisahoone ehitamine kerkis päevakorrale 1836. aasta kevadel, kui vahepeal leseks jäänud mõisnik Alexander von Stryk võttis endast 27 aastat noorema naise ning uus loss oli mõeldud nende kasvavale perele. Just samal ajal alustas ka Stryki paremaid sõpru Alexander von Oettingen Kuremaa lossi ehitust – mõlema projektid tegi Emil Julius Strauss. Hoone kujundati järelklassitsistlikus stiilis, mille kõrgem keskosa ja paviljonilaadsed tiibosad on omavahel ühendatud madalama galeriiga. Paraku suri Alexander von Stryki abikaasa juba üsna pea ja sellest masendusse sattunud mees jättis ka elumaja ehituse pooleli. Sellega saadi valmis alles pärast tema surma 1847. aastal. 19. sajandi lõpul ehitati hoone üleni kahekorruseliseks ning lisati fassaadile kohalikus Louisenhütte tehases valmistatud metallrõdud (Hein, 2003).


2003. a avati söögisaalis ja fuajees seinamaalingute fragmente ning 2005. aastal alustati lae- ja seinamaalingute avamistöödega. Mõisahoone restaureerimistööd toimusid Norra finantsmehhanismi ja Kultuuriministeeriumi toetusel aastatel 2008-2012. Restaureeritud mõisas on võimalik näha haruldasi Pompei stiilis maalinguid söögisaalis, kunstmarmorist seintega ballisaali, kauneid juugend-stiilis maalinguid erinevates esimese korruse ruumides.

Mõisakompleksi kuuluvad mõisa peahoone, 18. sajandist pärit barokne valitsejamaja  (eravalduses), kuivati (19. saj, 2002. aastal avati  mõisaaegse kuivati juurdeehitusena spordihoone), varemed (sepikoda) ja tallihoone, mis kuuluvad kõik vaatamisväärsuste hulka.

Mõisa häärberit ümbritseb Suure-Kõpu mõisa park, mille rajamist alustati ühel ajal härrastemaja ehitusega, suuremaid kujundustöid olevat seal tehtud aastail 1870 – 1875. Puud olid pargis rühmitatud kontrasti põhimõttel nii võra kui ka värvi järgi: kuusk-tamm-pärn, kuusk-tamm, pärn-tamm, vaher-tamm. Okaspuid kasutati palju, mis ei ole eesti pargiarhitektuuris väga tavapärane. Pargis oli väikevorme, mis pole säilinud. Park sai tugevasti kannatada 2005. aasta jaanuaritormis. Praegusel kujul võtab park enda alla umbes kaheksa hektarit. 1970ndatel on muinsuskaitse mõisate ülevaadetes kirjutatud, et pargis oli vaadetesse paigutatud eksoote: torkav kuusk, euroopa lehis, lõhislehine kask, hõbehaab, siberi-, euroopa- ja palsamnulg, amuuri pähklipuu, alpi seedermäng. 2008. a seisuga on park on keskmise liigirikkusega, siin kasvab 38 liiki puid ja põõsaid, säilinud ei ole ühtegi haruldast liiki. Peahoonest põhja pool üle väikese kraavi on omapärane trapetsikujuline ühe kaaravaga betoonsild - Suure-Kõpu mõisa pargisild (19. saj). Mõisa ajal viis munakivitee üle kivisilla roosiaeda, mille taga olid ka pisemad veesilmad, mis omakorda ühenduses silla alt läbi jooksva tehisojaga. Seal asus ka kolmest küljest treppidega piiratud poolkaarekujuline terrass. Terrassil võis olla kunagi skulptuur või paviljon, tänapäeval asub seal rododendroniaed. Pargis asub ka mõisniku koera haud, millel on ilus lame kivi, sellel risti, akantusväänla, ristikheina ja liilia stiliseeritud kujutis. Pargi põhja- ja kirdepiiril on säilinud kivimüür. Supsi küla suunas kulgevat teed ääristab tammeallee.

Kontaktiriba